Meie uurisime, kuidas on säilinud söögitegemise traditsioon. Nimelt viimasel ajal inimesed kodudes enam nii palju süüa ei tee. Poest ostetakse valmis toit või midagi lihtsat, mida saab kerge vaevaga valmistada. Eriti tähtis koht on kookide, pirukate ja saiakeste küpsetamisel. Just neid ostetakse poodidest suure himuga, kuid mõnes peres on säilinud traditsioon täiesti ise valmistada erinevaid roogi.
Meie küsitlemise Marleen Lahesalu’t. Ta on sündinud 7. detsembril 1987 Kärdlas. Just tema on neist vähestest, kes poest toidu ostmise asemel valmistab selle ise kodus. Oma kokaoskused on ta pärinud nii emalt kui ka vanaemalt, kes on elukutselt kondiiter. Väikesest lapsest peale on Marleen jälginud kuidas ja mida nad küpsetavad. See hakkas teda huvitama ja niisiis hakkas ta ka ise proovima. Ta soovis eksperimenteerida ja katsetada uusi asju, mitte käia vanades jälgedes. Inspiratsiooniks on Marleenil need hetked, kui tal tekib millegi väga erilise isu, aga poest oma tahtele vastavat toodet ta ei leia. See annabki talle selle tõuke, miks ta ise midagi uut toidutegemises looma hakkab. Märkimisväärne on ka fakt, et ta ei vaata kokasaateid ega loe kokaraamatuid, kus õpetatakse, mida ja kuidas teha. Siiski lappab ta vahel mõningaid retsepte, aga selle asemel, et ühte välja valida ja seda järele proovida, mõtleb ta nendest komponentidest ise midagi uut ja huvitavat välja. Marleeni söögitegemist iseloomustab ka vabakäelisus. See tähendab, et kokkamisel ei järgi ta aineid grammi pealt, vaid lisab neid tundega. Nagu ka varem mainitud, valmistab Marleen toitu siis kui tal endal tuju on. Just tema, vanima õena, valmistab tervele perele lõunasöögi, sest pereema on tööl. Tal ei ole välja kujunenud aga sellist traditsiooni, mis näeks ette, et just neil kindlatel päevadel tuleb tal see kindel roog valmistada. Tähtpäevade puhul millegi valmistamist peab ta loomulikuks. Oma söögitegemisoskust üritab Marleen edasi anda oma noorematele vendadele ja õele. Tema arvates on toiduvalmistamise oskus väga tähtis ja selle peaks juba väga noores eas selgeks õppima. Talle annab kokkamine mõnusa vaba tunde. Oma kokkamisajaloost on ka Marleenil paar naljakat lugu jutustada. Nimelt ühel päeval, pea 10 aastat tagasi otsustasid nad sõbrannaga hakata kartulikrõpse valmistama. Need olid ju nii head, miks mitte ise järele proovida! Selle jaoks olid nad kogunud juba väikseid tühje krõpsupakke. Nad lõikasid kartulid õhukesteks viilakateks, maitsestasid neid ja küpsetasid siis ahjus, kuni nad krõmpsuvateks muutusid. Valmistatud kartulikrõpsud jagasid nad pakkidesse ja seejärel soovisid oma toodangut müüma minna. Ainuke inimene aga, kes väikestelt hakkajatelt krõpsu ostis, oli sõbranna isa. Ülejäänud tuli ikkagi ise ära süüa ja teistele pereliikmetele jagada. Teine lugu räägib, kuidas neile väga meeldis suvel sõbrannaga jäätisekokteili valmistada. Suures tuhinas läksid nad poodi ja ei pannudki tähele, et komponendid üsna kulukaks läksid. Kodus valmistasid nad suurel hulgal kokteile ja läksid siis oma onni ette tee äärde müüma, arvates, et kindlasti tahavad möödujad kosutavat jäätisekokteili. Ka seekord ei olnud ostjaid. Ainult Marleeni vanaema tegi lastele heameelt ja soetas endale ühe kokteili. Lastel tuli ülejäänud ise ära juua. Vaata slaidiesitlust Mariliis Lahesalu Marleen Lahesalu Comments are closed.
|