Ajaloo kaudu eestlaseks ja … hiidlaseks 2. juuni 2008 oli ajalooline päev. Kärdla Ühisgümnaasiumi III, V ja VI klasside lapsed käisid Eesti Põllumajandusmuuseumis. Sellist sihtotstarbelist reisi pole meie saare koolid teadaolevalt veel teinud. See on kallis reis, sellepärast. Kuid muuseumi neljakümnendaks juubeliks ja Eesti Vabariigi 90-ks aastapäevaks käivitati koolilastele projekt “Leivaprogramm” ja see oli üsnagi turumajanduslik ettevõtmine.
Mõte tutvustada õpilastele maarahva ( eestlane ju oli maarahvas) elu-olu leivavilja külvamise-koristamise-küpsetamise kaudu on juba iseenesest suurepärane. Selle idee projektipõhisel ehk turunduslikul teostusel oli aga teinegi plusspunkt: muuseum tasus lastele poole sõidukuludest. Võiks ehk teada, et Kärdla-Ülenurme bussisõit maksab umbkaudu 12 tuhat krooni, laste praamipilet peale selle. Praamipilet jäigi lastele ainsaks sõidukuluks, sest teine pool sõidukulude üldsummast kaeti KÜG projekti “Pärimuse kaudu hiidlaseks” arvelt. Selle eest suured tänud projekti rahastajale Hasartmängumaksu Nõukogule.
Õpetajad Lili Käär, Heli Tomson, Ruth Alas ja projektitöö väsimatu initsiaator Milvi Tikka ei tegele projektidega ometi mitte ainuüksi õpilaste koolitusreiside rahastamise eesmärgil. Õpilaste kaasamine ja juhendamine projektitöös on vahetu täiendus ainete omandamisele klassitunnis. Seda kõigepealt. Kuid osalemine üleriigilistes ja eriti rahvusvahelistes projektides avardab ka suhtlusringkonda, silmaringi, väitlusoskusi ja annab olulisi teadmisi nö “elust enesest”.
Põllumajandusmuuseumi “Leivaprogramm” andis ülevaate eestlase raskest tööst oma igapäevase leiva tootmisel terade külvist, viljalõikusest, rehepeksust leivaküpsetuseni välja. Lapsed ise kirjutasid tagasiteel praamil sõidumuljetest järgmiselt.
Meeli-Heli: “Põllumajandusmuuseumis oli kõige huvitavam või tegemine ja leiva ahjust välja võtmine. Leiba tehti mitu päeva ette, sest leib pidi saama kerkida. Leiba tehakse juuretisest ja jahust. Jahu saamiseks tuleb teri jahvatada kahte kivi kokku hõõrudes. Võid tehakse koorest, aga piimast tuleb enne koor kätte saada. Olid sellised masinad, mis eraldavad koort. Väga vanasti lasti piim seista ja siis tuleb koor peale ja seda võetakse siis sealt pealt. /…/ Kõige parem oli mulgipudru sooja leiva ja isetehtud võiga.”
Hanna Lige 1.A kl: “Mulle meeldis võid teha.”
Inger-Liis 3.A kl: ”Sain teada kuidas vanasti vilja peksti ja sõeluti. Põnevad olid põllutööriistad ja mulle meeldis eriti see talumaja makett.”
Anett: “Mulle jäi meelde oder, kaer, rukis, nisu ning võitegu ja leib. Samuti masinad, millega kõiki seda tehti ja töödeldi.”
Annika: “ Kõige rohkem meeldis mulle hobuse kuju, hobuse pildid. Toit meeldis ka väga, ammu pole sellist toitu saanud. Leiva tegemiseks kasutatakse juuretist, vahel ka saepuru. Vilja peksin ma esimest korda, see oli väga huvitav. Sain ise proovida ka või väntamist, see polegi nii raske.”
Joosep 5.A: “See õppereis oli huvitav ja lahe. Mulle meeldivad lahedad asjad. Kõige lahedam oli töötoas, kus saime koodiga otra peksta ja siis keerutasime käsikiviga viljaterad katki. Kõige lahedam oli Lõunakeskuses shopata.”
Lõpetuseks. Tsitaate võiks palju tuua, igal omad muljed. Üldiselt väga positiivsed. Mulle isiklikult meenus minu viiekümne aasta tagune reis Viljandist Otepääle ja tagasi. Ajad ja olud olid teised, aga õhin üsna samalaadne. Tsiteeriksin siinjuures “meie Lennut”, nagu aastal 2003 KÜG noored president Meri kultuurikeskuses hellitlevalt kutsusid. Lennart Meri kirjutas tema surmajärgselt avaldatud raamatus “Poliitiline testament” noortele järgmist: “Ma arvan, et ajalugu ei ole mood, sport ega hümn. Ma arvan, et ajalugu algab igal hommikul uuesti.”
Niisama algab igal hommikul eestlaseks ja hiidlaseks olemine. Teisisõnu, algab ajaloo tegemine läbi ajaloo enese tundmise ja tunnetamise. Muuseumid meile seda just õpetavadki.