Uustalu talu jagati sugulaste vahel kaheks: Rätsepa taluks ja Niidi taluks. Niidi talu asub Emmaste vallas, Harju külas. Sellest talust pärinevad ka minu juured. Niidi talul oli 58 hektarit maad. Ta oli võrreldes teiste taludega üsna jõukas ja suur talu. Niidi talu koosnes elumajast ja kõrvalhoonest, kus asusid saun, pesuköök, laut, väike tall, rehealune ja kelder. Veel oli olemas ait. Elumaja ehitati 1937a. Enne seda elati vanas majas, millest on tänaseks säilinud ainult vundament. Seal elasid minu vanavanavanaema Mare Üksik ja vanavanavanaisa Mihkel Üksik. Niidi Talus oli siis kaks hobust, kaks lehma, pull, neli siga, 12 lammast, kukk ja kanad, palju kasse ja koer.
Sellest ajast on säilinud palju esemeid, näiteks AS telefonivabriku poolt toodetud vändaga seinatelefon (valmistatud 19 saj.), saan, regi, vanker, vanad nahkvaljad, look, rangid ja paljud muud hobutööriistad, äke, ader, looreha, tuulamismasin, rehepeksu koot, vanaaegne vikat, sirp ja kartulikook. Ka ait on täis kõiksuguseid tööriistu: võikirn, koorelahutaja, vokk, kraasid, kangasteljed. Veel on ka kaks kirstu suur ja väike, treipink, sepaalasi jne. Marel ja Mihklil oli poeg Aleksander Üksik kelle naine oli Tiiu Üksik. 1937a ehitas Aleksander Niidi talu elumaja. Aleksander oli meremees, laevakapten. 1941a, teise maailmasõja ajal läks ta põhja koos oma laevaga. Aleksandril ja Tiiul oli kaks poega Ülo (sünninimi Erlich, elas 21.02.1916 – 18.07.2000) ja Meinhart (jäi Suures Isamaasõjas kadunuks). Harju oli kunagi suur küla, kus oli ka oma kool. Kui Eestis mindi üle 6-klassilisele haridusele, oli Ülo üks esimestest, kes oma kodukülas kuus klassi lõpetas ja lõputunnistuse sai. Juba varakult hakkas ta isakodus tööle, käis karjas ja abistas metsatöödel. Vabal ajal käidi Harju küla kiigeplatsil, kus tantsiti, mängiti mänge ja lauldi. Ülo oli väga musikaalne inimene ja mängis tihti bajaani mitte ainult kiigeplatsil, vaid ka kodus vabal ajal oma lõbuks. Ta oli aasta eesti sõjaväes (1936.a.). Tagasi koju jõudes jätkas talupidamise kõrval tööd ehitusel ja saekaatris. 1940.a töötas ta vene baaside ehitusel Lehtmas, Tahkunas ja Hiiessaares saekaatrimehena. Öösel vastu 20. augusti 1941.a tõi külavolinik mobilisatsioonikäsu. Samal päeval algas ka tema sõjatee Suures Isamaasõjas (22.06.1941- 09.05.1945). Tema elus kõige raskem oli tööpataljoniaeg 1941.a talvel oma külma ja näljaga. Sõjaks mobiliseerimist on ta meenutanud nii:. „Õhtu eel rivistati kõik neljakaupa üles ja kästi välja astuda vabatahtlikel, kes soovisid hävituspataljoni minna. Et neid oli vähe, võeti rivi tagantotsast nii palju kui vaja: arv sai täis kolm rida tagapool mind. Õnneks läks see karikas minust mööda. Need mehed, kes sattusid hävituspataljoni viidi ära. Kuhu, ei tea, räägiti et neile antud relvad ja saadetud haarangule. Allesjäänud kamandati õhtul rivisse ja teekond viis Haapsalu jaama, kus ootasid kaubavagunid. Öösel jõudsime Kopli jaama, sealt kohe laevadele. Ootas neli laeva. Enne meid oli sadamas juba palju mobiliseerituid mehi, vist Harjumaalt. Tallinnast toodi laeva mõned Soome sõdurid. Kust nad vangi olid võetud, ei tea. Neid valvasid püssidega Vene madrused. Mehed olid laeva dekil, meid ei lubatud nende ligi ega nendega kõnelda. Enne Leningradi jõudmist peatus laev merel ja selle juurde sõitis mootorpaat. Soomlased ja madrused läksid paati ja paat sõitis Venemaa poole Reis läks õnnelikult, ei olnud näha ühtegi Saksa lennukit. Meie laevakaravani kaitsesid õhust viisnurgaga hävitajad, ümber sõitsid torpeedokaatrid, ees liikusid miinitraalerid. 25. juulil jõudsime Leningradi, saatsin sealt kirja koju. Leningradis oli palju Eesti laevu ja meremehi, linna kohal õhus hõljusid aerostaadid, kaitseks lennukite vastu. Sadamas oli palju miilitsaid, nende seas hulganisti naisi. Miilitsad ei lubanud inimestel, kes tulid meiega juttu ajama seda kaua teha vaid soovitasid ära minna. Tallinnast saatsid meid neli ohvitseri. Kolm neist olid venelased – politruk ja kaks ohvitseri, neljas oli eestlasest leitnant Orav. Kõik mehed rivistati üles, kästi vööni riidest lahti võtta ja algas täiparaad. Valgetes kitlites vene neiud tulid ja vaatasid särgi läbi. See pani meid muigama. Nad imestasid, et kelleltki ei leitud seda putukat. Ütlesime neile, et see ei ole Eestimaa loomake. Meid viidi Neeva jõe sadamasse, kus paigutati jõepraamidele ja sõit läks mööda Neevat ja Valge mere kanalit. Kanal läbis soid, metsi, külasid ja ühes kohas kaljuse mäeaheliku. Seal oli kümme lüüsikambrit, kus laevad astmeliselt üles tõusid ja alla laskusid. Räägiti, et see kanal on vangide tehtud. Kanali lähedal võis näha ka traataedadega ja vahitornidega vangilaagreid ja suuri vene külasid. Küladest läbi sõites ütles mõni mees: „Poisid, paneme küla nutma.“ Palju inimesi, eriti naisi oli kanali ääres. Lõime lahti vägeva Eesti laulu ja saimegi naised nutma; eks nende pojad ja mehed olnud ka sõtta käsutatud. Meile lehvitati kaua rätikutega järele. Ühel õhtul päikeseloojangu eel jõudsime Valgejärve lähedale, seal tehti pikem peatus ja lubati maale. Käisime Valgejärves suplemas, vesi oli soe, puhas ja väga ilusa valge liivapõhjaga. Meie teekond keeras rohkem ida poole, vaatasime seda päikese järgi (kaarte meil ei olnud), ilmad olid ilusad ja palavad. Samal veeteel, kus meie liikusime, sõitis palju jõepraame ja palgiparvi. Sõitsime üle suure veehoidla. Kalda lähedal olid puudeladvad veest väljas. Sõitsime üle ilusa metsa, mida polnud jõutud või tahetud maha võtta. Jõudsime umbes kahenädalase sõidu järel Tšerepovetsi lähedale. Siis räägiti et me saame maale ja linnast sooja toitu. Olime kogu aeg olnud kuiva toidu peal: leib, kuivik, tükksuhkur, teevesi. Jõudsime sadamast linna suure sõjaväesöökla juurde. Tursasupi lõhn lõi uksel vastu, kaua kuiva toidu peal olnuile oli see meeldiv vaheldus. Leiba oli laudadel vabalt ja igal mehel oli supi sees suur tükk tursaliha. Sõitsime veel paar päeva ja seejärel tuli minna jalgsi mõni kilomeeter väikesesse linna, mida kutsuti Mokšaks. Seal olid tühjad koolimajad, kus magasime põrandatel ühegi magamisriiedeta, ainult müts padjaks pea all. Juuksed aeti maha; moodustati roodud, rühmad, jaod ja hakati õppusi tegema. Huvitav oli et ei antud mingisugust riidevarustust ega jalanõusid. Olime kõik Eesti Vabariigi kaitseväes teeninud. Seal anti esimesel teenistuspäeval sõdurile täielik varustus.“ (Väljavõte ajalehest „Nõukogude Hiiumaa“, kus ilmus Ülo Üksiku kirjutatud artikkel „Mälestusi Sõjateest“) Sõja tegi ta läbi Eesti korpuse 27.polgu kuulipildurite rühmas. „Jaanuari lõpul jõudsime Ilanski jaama, mis asub hulk maad ida pool Uraali mägesid samanimelises linnas. Seal määrati meid kõiki tagavarapolku, kust siis valiti välja mehed igasse roodu ja eriüksusesse. Sattusin õppepataljoni. Esimene asi: meid viidi sauna, karvad aeti maha, vanad riided võeti ära (need läksid täipõrgusse). Anti uus riidevarustus. Magasime raudvoodites, tekid olid triibulised, triibud pidid olema ühes joones nagu endises Eesti kaitseväes ja eks paljud ülemused olnud ka teeninud Eesti Vabariigi kaitseväes. Õppused käisid puupüssidega. Olid ainult mõned õpperelvad. Mai algul oli vaja lahingpolkudesse mehi, sest kõhutõbi võttis palju mehi ära. Kamõšlovi linna surnuaial pidi olema Eesti meeste ühiskalm, kus puhkab palju minu eakaaslasi, nende hulgas kolm Harju küla meest. Andsin ka soovi minna lahingpolku ja saingi 27.polgu 2.pataljoni 4.roodu 2.rühma 2.jao kuulipilduriks, kuna kuulipildur oli haiglasse viidud. Minuga koos tuli meie 4.roodu Palade poolt pärit mees Herman Känd. Kuidas tema saatus edaspidi kulges, ei tea. 27. polgus anti kõigile lahingrelvad – sain uhiuue „Degtarjovi“ kergekuulipilduja.“ (Väljavõte ajalehest „Nõukogude Hiiumaa“, kus ilmus Ülo Üksiku kirjutatud artikkel „Mälestusi Sõjateest“) Ta sai kaks korda haavata ja demobilitseeriti 1946.a kevadel. Nii naases ta koju. Ta oli parasjagu jõudnud Vargamäele, kui Aegviidust helistati ja anti teada, et need mehed, kes sõjaministri käskkirja põhjal 1.juuliks reservi lasti, kohe Aegviitu läheksid. Sealt sai ta vastavad paberid, palk maksti välja ja anti rongipilet Haapsaluni. Rohukülasse sai ta ühe juhusliku autoga, laevaga Heltermaale. Siis veel bussiliini ei olnud ja ta sai juhusliku autoga Käina, sealt hakkas jala Harjule minema. Peagi sai ta ühe talumehe vankri peale ja temaga Luguse vesiveski juurde. Edasi Harjuni läks ta jala. Peale sõda kutsuti teda kõigepealt tööle politseisse, kuid sinna ta minna ei tahtnud. Teda taheti ka panna külanõukogu esimeheks. 5.aprillil 1949.a. loodi „Uus Harju“ kolhoos. Kohal olid maakonna ja tollase Hiiumaa šefi Eesti Merelaevanduse ülemused. Ülole anti ühemõtteliselt mõista, et kui sa esimeheks ei hakka saadetakse ta sama kaugele, kus ta oli juba kord olnud. 1951. aasta sügisel, kui „Uus Harju“ ühendati, pääses Ülo esimehe ametist. Nüüd sai ehitustöö, mis juba noorpõlves huvi pakkus, tema pärisosaks. Aastatel 1952-1976 töötas ta ehitusel. Hiiumaa Ehitusremondikontori töölisena on ta ehitanud palju hooneid Kärdlas. Tallinna Ehitustrusti mehena Putkaste sigalat, vahepeal MTJ-is truupe, siis „Komnoore“ ehitustöölisena Ulja sigalat ja Valgu sööklat ning KEK-i ehitajana Harju karjalauta. Aastal 1976 jäi ta pensionile, kuid ehitustööst ta ei loobunud. Kärdlas aitas ta oma pojal maja ehitada.1978 – 1986 töötas ta Leluselja metskonnas metsavahina. Ka pensionieas oli ta Harju külas hinnatud töömees. Ülo on meheks kasvatanud kaks poega. Vanem neist, Lembit Üksik on meremees ja töötab piirivalves. Noorem poeg Kaido (kellel on kaks last - poeg Uwe (sünd. 1975.a) ja tütar Elve (sünd 1978.a)), oli Eesti kaitseväes kuid teda viis infarkt ülekohtuselt vara kalmuaeda. Lembitu abikaasa on Elle. Neil on kolm last: tütred Kairit (sünd. 1970.a, kellel on kaks poega Robert (sünd. 1991.a) ja Erlich (sünd. 1994.a).) ja Tiiu (sünd. 1993.a) ning poeg Janis (sünd. 1977.a, kellel on kaks last Annabel (sünd. 2001.a) ja Jan Julius (sünd.2003.a).). Niidi talu seisis vahepeal neli aastat tühjana. Ülo Üksik suri aastal 2000 ja pärandas Niidi talu oma pojapojale Janisele. 2002.a rekonstrueeriti elumaja ja 2003.a kõrvalhoone. Kõrvalhoone sai ka uue rookatuse. Rekonstrueeriti veel saun ja hobusetall. Tulevaseks Niidi talu peremeheks saab tõenäoliselt Jan Julius Üksik. See saab olema juba kuues põlvkond Üksikuid, kes elavad Niidi talus. VAATA PILTE Koostas: Tiiu Üksik Kärdla Ühisgümnaasium VIII c klass Comments are closed.
|