Eelmisel õppeaastal alustasid Kärdla Ühisgümnaasiumi õpilased ja õpetajad projektiga „Pärimuse kaudu hiidlaseks“. Muude ürituste hulga oli ka planeeritud sõit Rocca al Maresse, et osa võtta vana aja koolipäevast. Kolmapäeval 1. oktoobril sõitsidki õpilased neljandast kuni kaheteistkümnenda klassini välja Tallinnasse Eesti Vabaõhumuuseumisse. Kohale jõudes jaotati meid kahte gruppi. Üks grupp sai iseseisvalt vabaõhumuuseumiga tutvuda, teine sai osa vanaaegsest koolitunnist. Tunni aja pärast vahetasid grupid oma kohad.
Vabaõhumuuseumiga tutvudes sai näha ja kuulda palju huvitavat. Kogu kompleks on vana 51 aastat. Kõik hooned on üle Eesti sinna kokku toodud. Ehitisi on ka Hiiumaalt. Saime näha Kuie Vallakooli, erinevaid taluhooneid, kus lapsed nägid lambaid ja sigu, Kolu kõrtsi, tuule- ja vesiveskit. Kolu kõrtsi juurde oli ehitatud mänguväljak, kus nooremad end lõbustada said. Muuseumis oli võimalus ka hobusega sõita.
Vanaaegne koolitund toimus Kuie Vallakoolis, mis on praeguseks 130 aastat vana. Seal olles kuulsime palju huvitavat varasemast koolielust ja saime ise läbi teha ühe kiirkoolipäeva. Kooli mindi 6-aastaselt ja käidi seal kolmeteistkümnenda eluaastani. Pärast selle ea möödumist käisid koolis veel need, kellel polnud eelmistel aastatel hästi läinud või kes plaanisid tulevikus abielluda. Viimased õppisid hoolega veerimist ja kirikulaulu.
Koolimajas oli tavaliselt ainult üks klassiruum, harvemal juhul ka kaks. Kõik koolinoored õppisid korraga. Nooremad istusid ees, keskmised keskel ja vanemad õpilased ning kordajad või abiellu astujad tagareas. Ka õpetajaid oli ainult üks ja tavapäraselt oli õpetajaks mees; kui oli naine, siis pidi ta kindlasti olema preili, mitte proua. Karistamiseks olid õpetajal kaks lemmikasja: joonlaud ja kaardikepp, millega löödi vastu näpuotsi või peopesa. Kui õpetaja saatis valda kaebekirja, et ta ei taha enam õpetada, sest ta ei saa lastega hakkama, siis muretses vald koolile jalapakud ning kool ise pidi leidma ahelad. Nii pandi lapsi ka ahelaisse, aga seda juhtus ilmselt harva. Kõige karmimaks karistuseks peeti seda, kui õpilane pidi õpetajaga kahekesi tahatuppa vestlema minema. Seda kartsid kõik. Koolipäev algas kell üheksa hommikul ja lõppes kell neli. Alguses toimus õppimine ilma erilise süsteemita, kuid hiljem, kui klassi toodi kell, siis jälgiti rohkem ajakava. Koolis käidi kuus päeva. Pühapäeviti ei käidud, sest et siis pidi minema kirikusse. Õpilased pidid sel päeval kindlasti kirikukooris laulma. Kui mõnes paigas kirikut polnud, siis käis kirikuõpetaja ise kohal. Kooliaasta sõltus karjas käimisest. Õppeaasta algas 15. oktoobril ja lõppes 15. aprillil. Siis, kui veel kindlaid kuupäevi paigas polnud, käisid lapsed koolis 60 päeva aastas. Need, kes koolis ei käinud (enamasti seetõttu, et vanemad ei pidanud seda vajalikuks), pidid maksma trahvi ja kui trahvi ei makstud, pandi vanemad kartsa.
Kevaditi toimus koolikatsumine. See tähendas seda, et pastor käis koolis kontrollimas laste teadmisi põhiliselt usuõpetusest. Üle kuulas ta ka kirikulaulud.
Kõige tähtsam tund oli usuõpetus, seejärel vene keel ja matemaatika. Teisteks ja niiöelda vähemtähtsamateks aineteks olid ajalugu, eesti keel, maateadus, käsitöö, turnimine ja sehkendamine. Käsitöö tund oli ainult tüdrukutele. Turnimine oli kehaline kasvatus poistele, mis tol ajal tähendas pigem sõjalist ettevalmistumist. Sehkendamiseks nimetati joonistamist. Kooliskäimise algul oli nii, et nooremad ja vähemoskajad õpilased pidi terve koolipäeva püsti seisma ja üle teiste õla piiluma ja vaatama, mis nad teevad. Hiljem, kui Vene valitsus võttis vastu koolikorra, kus oli öeldud, mis mööbliesemed peavad kindlasti klassis olema, olukord muutus. Klassis oli täpselt nii palju koolipinke, et kõik õpilased istuma saaksid. Veel pidid kindlalt olemas olema kapp raamatute ja muude õppevahendite hoidmiseks, harmoonium või orel, katedraal ehk õpetajalaud, tahvel, arvelaud, erinevad kaardid ja kell. Tahvlile ei kirjutatud alguses mitte ülesandeid, vaid halbade laste nimesid. Seoses vene korraga pidi kõik lapsed omavahel ainult vene keeles rääkima. Alguses oli see probleemiks, sest õpetajadki ei tulnud sellega toime. Neil kästi aga vene keel kahe aastaga selgeks õppida. Vastasel juhul pidi õpetaja ametist lahkuma. Eesti keeles ei tohtinud rääkida isegi vahetunnis.
Nüüd pisut meie enda vanast koolitunnist. Tund algas kellahelinaga, mida kuuldes pidid õpilased püsti tõusma. Lugeda tuli Meie Isa Palvet. Esimene tund oli usuõpetus, kus võtsime läbi õpiku teise peatüki, mis rääkis inimese loomisest. Seejärel saime lugemisraamatud, kust lugesime kõik koos luuletust ja kontrollisime igaühe veerimisoskust. Siis pidime ilukirjas tindi ja sulega kirjutama. Tahvlite ja krihvlitega saime harjutada rehkendamist. Viimasena oli laulutund, kus laulsime harmooniumi saatel laulu „Kui mina alles noor veel olin“.
Kõik kes käisid, said ka oma arvamust avaldada. Väga meeldisid lastele loomad, keda nad nägid, eriti sead. Meeldis majade sisustus ja oli huvitav näha, kuidas kunagi kõik olnud on. Ühe talu juures räägiti pikalt maja ajaloost, mis oli väga huvitav. Ka mujal oleksid võinud koha peal toimetavad inimesed hooneid tutvustada. Koolitundi pidasid paljud hirmsaks, sest kõik oli nii tõene, aga see-eest ka vägev, eriti sulega kirjutamine. Herneste peal oli väga valus põlvitada. Kokkuvõttes olid kõik väga rahul ja tahaksid sarnastel reisidel veel käia ning projektides osaleda. Sõit sai teoks tänu Hasartmängumaksu Nõukogu toetusele.